…Pärnus asuva Tervise Paradiisi  8. korruse konverentsiruum.

Ruumi varustuses on kõik, mis tänapäeval koolituse läbiviimiseks on       vaja. Kõik pisiasjad, mis ühel hetkel võivad muutuda väga oluliseks, toimivad samuti (nt on olemas korralik kell seinal, läheduses ruum suitsetajatele jms).

Konverentsiruumi teenindajad on kiired ja lahked ning märkavad soovida head koolituspäeva.  Ka koolituspäeva  õhtuks  leiab samast majast erinevaid sobilikke tegevusi-  spateenustest bowlingu mänguni välja.

Ja kõigele sellele lisaks veel suurepärane vaade, mida soojal ajal on võimalik otse rõdult nautida. Soovitan.

Eelmise aasta lõpus uurisin, mida arvavad mu koolitustel osalenud inimesed videotagasisidega kaasnevast ärevusest ja saadavast tagasisidest.

Oletasin, et kui ärevus on väga suur, võib see viia selleni, et koolitatavad ei pea meetodit kasulikuks ega tunnista saadavat tagasisidet õigeks.

Õnneks selgus küsitlusest, et nii see siiski ei ole! Ärevus on muidugi olemas, kohati isegi väga suur, kuid see ei takista õppimast.

Küsitluse tulemused on siin, vormistatud koolitööna. Sellest tingituna ka kuiv, akadeemiline andmeesitus. Neile, kes ei hooli tabelitesse-graafikutesse süvenemisest, soovitan vaadata töö lõpuosa, kus on toodud kõik uuringu käigus laekunud vabavastused. See on põnev lugemismaterjal.

Suur-suur aitäh kõigile, kes küsitlusele vastasid ja neile, kes aitasid mind uuringu ettevalmistamisel ning aruande koostamisel!

Viimastel aastatel olen suhteliselt harva sattunud linnade vahelise liinibussiga reisima. Üle pika aja  kasutasin seda võimalust möödunud nädalal. Kuna sõit sai olema üksjagu pikk, seadsin end mugavalt istuma, otsisin välja juba kodus selleks otstarbeks kaasa pakitud ajakirja ja hakkasin seda sirvima. Korraga sain aru, et kõrval toimuv vestlus tõmbab mu tähelepanu endale.  Minu lähedal bussis rääkis üks keskealine mees  valjuhäälselt, väga aktiivselt, lausa ilmekalt telefoniga. Tundus, et ta juhendas telefoni teel kedagi.  Vahepeal jagas ta juhtnööre ( „ võta nüüd rida alla poole…“), aeg-ajalt tunnustas oma vestluspartnerit („sa oled vahva…“), siis jällegi rahustas teda („siin ei ole midagi hullu, võta nüüd hästi rahulikult seda asja…“).

Selles kõiges polnuks midagi erakordset kui see vestlus ei oleks käinud minu jaoks täiesti tundmatus keeles.  Põhimõtteliselt, sidesõnad, mida  see mees  kasutas ja mõned laused sekka, olid ikka eesti keeles, kuid vestluse tuum peeti minu  (ja ma usun enamike inimeste) jaoks täiesti tundmatus, võib lausa öelda, et hiina keeles“. Loe edasi…

Ilmselt on nii mõnigi koolituse organiseerimisega kokkupuutuv inimene otsinud Tartumail suuremat koolitusruumi. Ma ei tea kui kaugele teie otsingud on jõudnud, kuid tegelikult on üsna Tartu linna külje all olemas suur, kuni 100 inimest mahutav konverentsisaal. Seda Rehe hotellis.  Ruum on tõesti avar, hea ventilaltsiooni, loomuliku valguse ja kiiresti ümberpaigutatava mööbliga. Kõik, mis puudutab ruumi ennast ongi hea hinna ja kvaliteedi suhtega. Aga puudu jääb millestki olulisemast. Loe edasi…

Tänases Postimehes kirjutab Arko Olesk ideedest globaalseks kliimaparandamiseks. Ka viimane Tarkade Klubi, mille peatoimetaja Olesk on, sisaldab mitmeid kliima-alaseid artikleid. Nii nagu kogu meie ajakirjandus viimasel ajal.

Loen neid artikleid ja imestan inimese üle. Eranditult kogu tähelepanu on keskendunud küsimusele, kes on süüdi? St. kas kliima soojenemine on inimtekkeline või mitte. Loe edasi…

“Tahtsin parimat, aga välja tuli nii nagu alati”. Küllap on nii mõnigi juht endamisi seda lauset ohanud, mõeldes läbikukkunud katsele töötajat arendada.

Hea, et niigi läks, lohutan ma teid siin. Oleks võinud minna märksa halvemini, ehk siis lausa vastupidiselt plaanitule.

J.-F. Manzoni ja J.-L. Barsoux kirjeldavad oma raamatus “The set-up-to-fail syndrome” allakäiguspiraali, mis võib alguse saada eelarvamuste küüsis oleva juhi parimatest kavatsustest alluvat aidata.

Probleemse töötajaga tegelemisel tabab pea kõiki juhte kiusatus keskenduda mitte sellele, mis on, vaid sellele, mis puudu. Loe edasi…

Aastavahetuse perioodil tuli telerist palju loodusfilme. Näiteks Serengeti lõvide raskest elust kuivaperioodil. Nälginud ja haigete loomade heitlus ellujäämise nimel oli fimis esitatud nii, et vaataja sümpaatia ja kaastunne kuulus jäägitult neile suurtele loomadele.

Oli ka film hüaaniperekonnast, kelle imearmsad kutsikad pääsesid näljasurmast ainult tänu õnnekombel leitud loomaraipele. Ehk olid need teises filmis surnud lõvi jäänused? Või siis film gnuuvasika katsumusterohkest elualgusest, kus loomakesel õnnestus põgeneda murdjate käest. Sellest, et murdja toidupuudusest suri – ja seeläbi hüaanipõngerjad ellu jäid, selles loos juttu ei olnud. Iga film kõneles “peategelase” nimel, tema vajadustest ja kõrvaltegelased olid, noh, lihtsalt toit. Loe edasi…

Nägin ühel öösel unes, et kogu Tartu linn oli Lõunakeskus. St viimane oli laienenud nii, et kõik linna asutused, linnavalitus kaasa arvatud, oli otsustanud rentida boksi Lõunakeskuse ühes osas. Kogu kaubanduskeskus oli nii suureks paisunud, et juba moodustati tänavad. Aga mitte lihtsalt tänava nimedega, vaid nagu New Yorkis – ühte pidi tänavad, teistpidi avenüüd. Ja numbrid ikka sadades bokside küljes. See oli minu unenäo ilusam osa. Loe edasi…

See, kui häid/halbu otsuseid me üksikisikutena või organisatsioonina teeme, määrab meie heaolu. Võib-olla ei olekski praegu masu, kui pankurid oleksid teinud paremaid otsuseid? Kuidas kujundavad meie tulevikku Kopenhaageni kliimakonverentsi otsused (kui nendeni üldse jõutakse)? Milline turundusstrateegia tagaks ettevõtte edukuse? Millisesse kooli oma laps panna? Kuidas veeta puhkus?

Me teeme otsuseid igapäevaselt, aga see, kuidas me neid teeme,  jääb sageli hämaraks nii meile endile kui teistele.

Th. Davenport kirjutab novembrikuu Harvard Business Review’s otsuste langetamise võimalustest ja võrdleb erinevaid lähenemisviise: Loe edasi…

On ilmunud järgmine suurepärane raamat, mis valgustab libateaduste hämaraid nurgataguseid ning muhedal ja arusaadaval moel üritab turule tuua natukenegi tervet mõistust. Erinevalt C.Sagani “Deemonitest vaevatud maailmast”, keskendub “Pahateadus” vaid meditsiinile ja tervisele, käsitledes muu hulgas selliseid fenomene nagu “mürkide kehast väljutamine”, kosmeetikatööstuse imekreemid, toitumis”teadlased” ja vaktsineerimisvastased liikumised.

Autor Dr. Ben Goldacre on pühendanud suure osa oma elust võitlusele ignorantsuse ja lauslollusega, kuid vaadates seda, kui kiiresti lisandub tema pahateaduste foorumisse uusi näiteid tundub, et ta jääb kaotajate poolele. Loe edasi…