“Oeh, ma sain täna jälle pahandada…üks siin käis ja õiendas, et millal te selle kauba vastu võtate…” “Nojah, on ikka küll…”, “Eino mina ju pidin üldse tulema 11-ks, aga juba kl 8 olen siin ja saan pragada…” Umbes selline dialoog kõlas mu kõrvu ühes lillepoes. Teenindaja, muidu reibas ja rõõmus, kurtis muret kolleegile. Mina olin kaastundlikult kolmnurka haaratud, ise selleks soovi avaldamata. Lihtsalt seisin kõrval (no nii meetri kaugusel) ja kuulsin tahtmatult pealt. Natuke piinlik oli kaa, nagu käiks kellegi elutuppa binokliga piilumas. Ära minna ei saanud. Suvelilled tahtsid ostmist saada. Müüjate dialoog jätkus, minu kõrvu kostis endiselt detaile kohaliku kaupluse sisekliimast. See pisuke seik pani mind mõtlema, et kui palju võib kliendi kõrvu kosta? Teenindaja minuga oli ju sõbralik ja lahke, lubas veel lahti harutamata koormast kauba võtta, rääkis vahepeal juttugi. Samas varjutas vastutulelikku teenindust müüjate omavaheline jutuajamine hoopis vastuokslikus suunas. Mina sattusin kliendina ühte patta selle hommikuse pahandajaga, huvi minu vastu hakkas tunduma silmakirjalikuna. Ja siis mõtlesin, et tegelikult on üldmulje rikkumiseks ikka väga vähe vaja. Siit samm edasi, tekkis mõte, kas keegi on kunagi selle kaupluseketi teenindajatega rääkinud “lubatud” teemadest, mida kliendi juuresolekul rääkida võib?

Ma võin tunduda ebaõiglane, kui ütlen, et sedalaadi “klatš” jäägu kaupluse taharuumi. Sest kus teenindaja siis ikka mujal kogemusi arutab kui mitte koos kolleegidega ja enamasti on nad ju ikka müügisaalis. Aga…ka mure kurtmist kaaslasele saab teha nii, et klient ei pea tundma end nagu kurt rahakott, kes lihtsalt mööblina poes seisab.

Rõdulilli vaadates mõtlen, et igal asjal on oma aeg ja koht. Mõnes ametis pead kohta ja aega oskama paremini valida kui teises.