Nädalatepikkuse hoovõtu ja edasilükkamiste järel jõuan lõpuks niikaugele, et olen valmis intervjueerima Tiitu ESÜ lehe artikli jaoks. Lasen peast läbi, mida ma tema kohta tean: metsandusinsener, kirjastuse Väike Vanker omanik ja juhataja, ajakirja Pere ja Kodu asutaja, suhtlemistreener ja Gordoni perekooli treener aastast 2006, korp! Vironia taasasutaja, zen-huviline, kaubamärgi DevelopDesign konsultant-koolitaja , matkaja, muusikaprodutsent – see pole veel kaugeltki kõik. Millest üldse alustada? Sellest, mis seob – Tiit kui koolitaja, suhtlemistreener.

On aega, on sobiv koht, on Tiit. Maandan oma koogitüki ja kohvitassi kohviku nurgalauda, kraamin välja märkmete tegemiseks vajaliku ja jään ootavalt otsa vaatama Tiidule, kes keskendunud ilmega ujutab teekotti kuumas vees. “Hakkame siis pihta? Kunagi sa ütlesid mulle, et koolitaja amet tundus sinu jaoks olevat midagi suurt ja erilist. Mida arvad koolitamisest nüüd, kui oled juba mitu aastat ise koolitaja olnud?”

Mina võin ju küll intervjuuks valmis olla, aga Tiit ilmselgelt mitte. Oma jätkuvatele küsimustele saan vastuseks nappe sõnu, õlakehitusi ja veelgi suuremat süvenemist teetassi sisusse. “Ma ei saa niimoodi kohe rääkima hakata” ütleb Tiit.

Häbi mulle, kus on mu oskused vestlust soojendada ja small-talki teha! Jätan Tiidu hetkeks rahule ja pöördun küsimustega teiste treenerite poole, kes Tiitu aastaid tunnevad. “Mida teie ütlete – Tiit kui koolitaja, Tiit kui inimene?”

Airi Mitendorf: “Pühendunud on see sõna, mis mulle esimesena pähe tuleb”.

“Pühendunud millele?”

“Kogu protsessile. Ta tuleb alati ettevalmistunult. Alati on ta juba mõtelnud grupi, inimeste peale. Kogu koolituse aja on ta mõtetega kaasas ja valmis ka pauside ajal arutama. Ta mõtleb pidevalt, milline võiks olla lisakasu temalt neile inimestele, mitte ei tee koolitusprogrammi mehhaaniliselt läbi. Mida ma veel nende heaks teha saaksin, näib olevat küsimus Tiidu peas. Meelde tuleb üks näide, kus üks grupiliige oli eriti hädas oma delegeerimisoskustega ja sealsamas tõmbas Tiit oma kotist vastavateemalise audioraamatu ja kinkis selle talle.”

“Tiit kui kaastreener?”

“Väga hea on saada temaga kontakti. Ta aktsepteerib teist inimest. Temaga on mugav vestelda, mugav koostööd teha”.

“Mis mõttes mugav?”

“Ta kuulab lõpuni ja pakub siis välja oma arvamuse. Ei suru seda peale, aga ütleb kindlalt välja. Kehtestab. Ta tõepoolest kasutab elus seda, teeb ise seda, mida teistele õpetab”.

Mari-Liis Järg: “Mul on sama mulje. Tiit oleks just nagu tagaplaanil aga ta paneb tähele, hoomab protsesse, mis inimeste vahel toimuvad. Teda huvitavad need protsessid ja ta paneb sellele rõhku. Ja veel, mis pähe tuleb – Tiit on lahutamatu oma arvutist ja I-phonest. Kogu aeg näpib ta midagi, suhtleb kellegagi, otsib midagi”.

Kadri Kõiv: “Tiit jätab mitmekülgseid muljeid. Tavaliselt on ta kuulaja. Ei trügi ette, ei võitle tähelepanu ja võimu pärast. Samas meenub Selfi suvelaagris kogetu, kuhu ta tuli koos oma pilliga ja järsku oli terve tuba Tiitu täis! Selliseid võnkeid tuleb pidevalt ette. Võiks öelda, et ta on pigem reserveeritum, kui aga vaim peal, teeb Tiit nalja. Ja head nalja!”

“Iseloomulik on ka see, et ta kogu aeg õpib kuskil midagi. Ja puistab möödaminnes huvitavaid uusi fakte. On nii tüüpiline, kui kuuled koolitusel Tiitu grupile ütlemas: “Hiljaaegu käisin ühel internetisaidil, seal…” ja tulebki just sobiv teooriakild või näide. Variatsioon on: “Just hiljaaegu lugesin ühte raamatut, seal…”

Tiidu lugemus on asi, mis mind kadedaks teeb. Uusimad raamatud, põnevad autorid, teedrajavad ideed – kõigega on ta kursis. Tsiteerib, viitab, soovitab – ja kirjastab. Usun, et iga suhtlemistreeneri raamatukogus moodustavad Väike Vanker kirjastuse väljaanded olulise osa.

“Kuidas sa raamatuid valid?”

Tiit: “See on kõhutunne, mis tuleb kogemusest. Ma loen raamatut ja tean, kas see võiks Eestis müüa või mitte. Mõne iseenesest väga hea asja jaoks pole aeg veel küps. Ja pealkiri on oluline. Vahel tunne petab ka. Näiteks Hofstede “Kultuuri uurides” – võrratu raamat, väga vajalik nii juhtidele kui mittejuhtidele, aga ei müü nii, nagu võiks”.

(Meenutan, miks ma ise seda raamatut ei ostnud enne, kui Tiit seda innukalt soovitas? Kaanepilt – just. Arvasin, et tegemist on mingi reisijuhi-laadse teosega ja panin käest, sisu uurimata… Hea, et Tiit asja selgitas, aga igaühe juurde personaalselt ei jõua temagi. Ehkki vahel näib, et ta suhtleb KÕIGI inimestega).

Tiit räägib veel pikalt ja innustunult oma kirjastajatööst ja raamatutest. Tundub, et võin oma avaküsimust korrata: “Mida sa koolitamisest arvad?”

Tiit: “Muidugi oli see alguses kõva väljakutse. Inimeste ees esinemine ei olnud alguses mugav. See on aga mugavaks muutunud. Mulle on jõudnud kohale, et see on loomulik keskkond, kus olla. Mugavus tuleb aga sellest, kas mul on midagi öelda või mitte. Kui on, on ka mugav. Kui pole midagi öelda, ebamugav”.

“Ometigi sa ei räägi grupi ees olles pooltki niipalju, kui mõni teine. Vahel on mul olnud mure, et kui me sinuga koos koolitame, siis äkki ma ei jäta sulle võimalustki suud lahti teha?”

Tiit: “Mul ei ole mingit vajadust kahe päevaga sõnade arvu täis rääkida. Selle all minu mugavus küll ei kannata, kui ma kahe koolituspäeva jooksul ka midagi ei ütle”.

“Teed suhtlemistreeninguid, meeskonnatreeninguid, juhtide väljaõppeprogramme, Gordoni Perekooli – mis hoiab sind jätkamas?”

“Inimesed grupis. On huvitav, et neid on igasuguseid. On huvitav saada nendega tuttavaks. Ja see, et näed, et nad saavad midagi koolitusest”.

“Alati?”

“ Pole kordagi näinud, et nad poleks midagi saanud”.

Pöördun uuesti teiste koolitajate poole: “Kas mingi tõrvatilk ka meepotis on? Te olete seni ainult positiivset öelnud” provotseerin ma kaastreenereid. “Kus on tema arenguruum?”

Airi: “Ma mõtlen, et vahel liiga tugev enesekehtestamine grupis”.

“?”

“Ta on pannud inimesed ehmatama. Tiit on niiii palju lugenud, nii tark. Ja vahel ütleb ta asju, millest ei saada aru. Ehk ta võiks rohkem inimese keeles öelda, mida arvab”.

Mari-Liis: “Tiidu huvid on nii mitmekesised, teda tõmbab kõik uus ja vana jääb sageli tagaplaanile. Ma ei ole kindel, kas ma julgeksin koos temaga väga pikaajalisi asju planeerida. Poole aasta pärast võib ta vabalt olla juba Austraalias seljakotiga matkamas, või asutab mingit eksklusiivset reisibürood või omandab uut eriala. Teda on raske köita ja võimatu siduda”.

“Tiit?”

“Ei vaidle vastu” ütleb ta.

Aeg hakkab lõppema. Algus läks mul viletsalt, seepärast üritan nüüd teha small-talki lõpumulje loomiseks: “Näen sind alati teed tellimas, kas sa kohvi üldse ei joo?” “Jajah” ütleb Tiit sõbralikult, kuid sellise hääletooniga, et saan aru – selleks korraks on vestlus läbi.