Ma ei võitnud hanget planeerimisoskuste koolituse läbiviimiseks. Jäin teiseks. Valikuprotsessi lõpus olevat kahe parima pakkuja vahel, üks nendest siis mina, olnud tihe rebimine. Pakutavad programmid, koolitajate kompetentsus, korralduslik külg – kõik olevat võrdne olnud. Kliendil oli väga raske valikut teha. Liisk ei langenud seekord mulle.

Mis seal ikka, kõiki konkursse ei saagi võita. Kuid see kaotus jäi vaevama.

Sest tundes oma konkurenti tean ma, et selle teema osas me ei ole võrdselt head. Mina olen parem. Kogenum ja oskuslikum, nii vastavate koolituste tegijana, algajate juhendajana kui isikliku praktilise planeerimiskogemuse osas, lisaks koolitatava organisatsiooni väga hea tundmine.

Ometi ei näinud kliendi esindajad minu ilmselget paremust. Vaadates tagantjärgitarkusega esitatud pakkumist sain aru, et ei saanudki näha. Sest vastav kogemus, oskused ja teadmised polnud kuskil kirjas! Olin niiväga kindel oma kvalifikatsioonis, et selle kirja panemine tundus olevat liigne eputamine, oma saba kergitamine üle viisakustaseme.

See kaotus oli õppetund – oma saba tuleb ikka ise kergitada. Aga kui kõrgele?  Kui palju peaks koolitaja pakkumistes kirjutama või kliendikohtumistel rääkima iseendast?  Kas ei või olla, et sellega jäetakse hoopis eneseimetleja mulje? Kust läheb piir?