Praegune aeg paneb ümber hindama edu kriteeriumid, õnne omad ka. Eks edu ja õnn olegi nagu võrdusmärgiga olnud. Viimasel viiel aastal sai õnnelik olla see, kes oli edukas. No ikka mammona mõttes, sest selline “soft” meelerahu pole kuigi mõõdetav, eksole. Pealegi, kelle suunurgad poleks kõrvuni kui pangakontol “vedeleb” piisavalt kopsakas rahanumber, et endale mida iganes lubada?

Mõnes mõttes tekitas see illusiooni sellest, et äge rapsimine, sebimine ja eduetalonide hankimine näitab edasijõudmist päriselt. See, kes metsa elama kolis, ettevõtte ääremaale rajas, tundus natu napakas. Eriti kui korraga ei olnudki vaja neid kahte autot ja minimalistliku sisustusega korterit, vaid hoopis ettevõtlikkust ja usku, et kooskõlas elamine oma põhimõtetega toob südamerahu.

Täna ei pea metsa kolima, majandussurutis teeb niikuinii selle, et eduetalonide hankimisel on mõneks ajaks pidur peal.
Ja tagasi vaadates tundub kuidagi ärplemisena see minevik. Äkki ei olegi surutis, äkki on hoopis surve maha võtmine ja kätte on jõudnud vabadus ümber hinnata õnne ja edu kriteeriumid? Mõelda, kas säästlikum, kulusid ümberhindavam ehk isegi kvaliteetsem elu polegi mitte rahuldustpakkuvam? Surutisel on oma mõte, kas pole?