“Jumal tänatud, selleks korraks valimised jälle möödas! Kuni sügiseni peaks enam-vähem rahu olema…” ohkasin ma kaaskoolitajatega kohvitassi taga mõnuledes.

“Miks sa nii ütled? Mis see koolitamisse puutub? Ja muide, keda Sa valisid?”

“Mina olen alati valinud …erakonda.”

“Öäkk! Kuidas sa võid! Mina hääletasin küll … poolt!” krimpsutab mu kolleeg nina.

“Segane oled?” kergitan ka mina häält. “Vaata, mis nad tegid …” Järgneb näide viimaste nädalate skandaalide seast. Sekkub kolmas kolleeg, kes teatab, et tema üldse ei valinudki – ja saab kohese peapesu ülejäänud kahelt.

Seep see on. Kired löövad lõkkele ja mõistus kipub emotsioonide varju hoopiski ära kaduma. Koolitusgruppi juhtides ma seda endale lubada ei saaks. Usun, et grupiga suheldes tuleks olla neutraalne, kui asi puudutab inimeste poliitilisi-, seksuaalseid või religioosseid eelistusi ning oma isiklikud hinnangud enda teada jätta. Grupiliikmed võivad omavahel muidugi vaielda, kui tahavad… Paraku on inimeste soov ja vajadus rääkida päevapoliitika teemadel viimastel kuudel hüppeliselt tõusnud. Ning kindlasti tahetakse teada just koolitaja (kui autoriteedi??) isiklikku arvamust. Mida mina jällegi avaldada ei taha…

Nii et jumal tänatud, selleks korraks jälle läbi!