Mida kauem on majandussurutis kestnud, seda rohkem olen hakanud mõtlema, et tõmblemine kokkuhoiu nimel hakkab muutuma kohati juba äärmuslikult naeruväärseks. Isegi nii, et mõnel juhul tundub laps pesuveega ammuilma välja visatud olevat.

Mõned viimase aja näited Tartu linna teenindusest viitaks justkui sellele, et klientide vähesus ei pane mitte pingutama nende juurdesaamise nimel vaid kokkuhoiumeetmed pigem peletavad need viimsedki kunded eemale. Või mismoodi peaks mõtlema kohvikust, kus varem sügavasse kokteilklaasi serveeritud smuuti on kahanenud valge veini klaasi, üllatus, üllatus, hind on  jäänud samaks? Seesama kohvik pakkus enne ka lastele väikest tegevust värvipliiatsite ja joonistuspaberi näol, nüüd on needki kohvikunurgast kadunud. Teenindaja on napisõnaline ja ütleb lihtsalt “ei ole”.   Loomulikult teab iga firma omanik, keda ta oma ettevõtte kliendiks ootab ja mõnede valikutega välistatakse teatud kliendigrupid. Samas jääb küsimus, kas just sel välja kukkunud viisil on seda mõistlik teha?  Minu arust võiks iga ettevõtja eelkõige küsida endalt, millises valdkonnas ettevõte tegutseb ja mis selle tegevuse tulemusena peaks sündima. Kas kohviku mõte on ainult sooja joogi ja peavarju pakkumine, või võiks seal olla ka miskit muud naudingut pakkuvat? Ja kuidas see “miski” eristub teistest sellesama pika kohvikureapeal seisvatest teenusepakkujatest.  Sageli jääb mulje, et Eestis tegutsevad ettevõtted toitlustuse, põllumajanduse, transpordi jms sfääris, andmata endale aru, et tegelikult on nende tegevuse ainult üks eesmärk – klienditeenindus laiemas mõttes. Kui seda teadvustada endale iga päev ka majandussurutise tingimustes, siis ehk jääks totrad  piirangud ja ebamõislik kokkuhoid olemata ning asemele tuleks sootuks loovamad (ja mitte ehk nii kallid?) lahendused.