Eelmisel nädalal tuli ka minu kirjastusele pakkumine, kus erinevatel kirjastustel paluti pakkuda raamatuid kampaaniasse “Raamat kilohinnaga”.
Raamatusõpradel on tõesti käes hea aeg. Nii palju eestikeelset kirjandust pole eales varem saada olnud. Ja hinnad! Suurepäraseid raamatuid, mis veel mõni kuu tagasi maksid ligi 300 krooni, on täna võimalik osta paarikümne krooniga.

Aga sellest pakkumisest. Olles ise suur raamatusõber, samas ka kirjastaja, ei oska selle peale ei nutta ega naerda. Ühelt poolt on tore, kui ka need raamatud, mida ma senini osta ei raatsinud, jõuavad kodusele riiulile. Teiselt poolt tundub aga, et pikas perspektiivis kannatavad nii lugejad kui kirjastused.

Eesti keeles raamatute väljaandmise teeb keeruliseks eestlaste väike arv. Kuna suurima osa väljaandmiskuludest moodustavad tasud tõlkijatele või autoritele,  on ühe-eksemplarilise raamatu väljaandmiskulud peaaegu sama suured, kui 500 eksemplari puhul. Seetõttu on lihtne mõista, et 800 eks tiraaži puhul (Eestis) on ühe raamatu omahind väga-väga oluliselt suurem kui 5 000 eks tiraaži puhul (USA-s, Saksamaal, Jaapanis).
Kuna raamatulugejate arv eriti palju ei kõigu, siis nimetuste arvu kasvades jääb iga uue raamatu jaoks üha vähem ostjaid. Eriti kehtib see loogika ilukirjanduse puhul, kus erinevalt tarbekirjandusest (nõuande- või kokaraamatud) otsest vajadust raamatut osta enamasti pole. Nii et ilukirjanduse puhul tuleb eeldada, et nimetuste arvu suurenedes tuleb tiraaže vähendada ja see paneb kirjastused raamatute hindu tõstma.  Kui aga tänu kampaaniatele on turul palju odavaid raamatuid, siis uut (loe:kallist) raamatut ei taha enam keegi.

Tulemus: et kulusid katta, hakkavad kirjastused oma laoseise üha soodsamalt müüma ja kui ladu tühjaks saab, siis tegevuse lõpetama. Aga enne seda saab lugeja nautida häid hindu. Nautige, seni kuni on, mida nautida!