Tänases Postimehes kirjutab Arko Olesk ideedest globaalseks kliimaparandamiseks. Ka viimane Tarkade Klubi, mille peatoimetaja Olesk on, sisaldab mitmeid kliima-alaseid artikleid. Nii nagu kogu meie ajakirjandus viimasel ajal.

Loen neid artikleid ja imestan inimese üle. Eranditult kogu tähelepanu on keskendunud küsimusele, kes on süüdi? St. kas kliima soojenemine on inimtekkeline või mitte.

Vaieldamatult oluline küsimus. Sest kui tõepoolest eksisteerib kas või õhkõrn võimalus, et me ise oma tegevusega midagi muuta võime, siis saab ja tuleb sellega tegeleda. Kuid arutelust on täiesti välja jäänud teine, sama tähtis või vaat et olulisemgi küsimus – kuidas toime tulla? Sõltumata sellest, kas oleme ise süüdi või mitte, globaalse soojendamise tagajärgedega seisame silmitsi ikkagi. Juba täna, rääkimata lähikümnenditest.

Pole vist eluvaldkonda, mida need tagajärjed ei puudutaks. Esimesena tulevad pähe energiavarustus, põllumajandus ja toiduainetetööstus, tervishoid, sisejulgeolek ja kriisijuhtimine, transport jms. Kuni selleni välja, et kaupluselettidel võiks olla saadaval suurem valik kummikuid ja moekaid vihmakindlaid riideid.

Ma saan aru, et valitsuselt ja riigikogult ei saagi nõuda ette vaatamist kaugemale, kui järgmised valimised. Miks aga pole soovitusi pikemaajaliseks toimetulekule suunatud tegevuskavaks kuulda teadlastelt?

Alternatiivne seletus inimese võimetusele pikemalt tulevikku planeerida on vandenõuteooria. Valitsus teab küll, kuidas sagenevate elektrikatkestuste, kahjurite pealetungi ja üleujutustega toime tulla, aga salgab!