Helesinisest mullist ja mõjutamisest
vabadust rottidele!
Tänase Tartu Postimehe arvamusküljel on avaldatud Karin Bachmanni – maastikuarhitekti – itk loomaõiguste teemal. Minul – zootehnikul ja mõjutamisoskuste treeneril – ajas igatahes hinge täis.
Mis oli artikli eesmärk? Hirmutada, südametunnistusele koputada, autori enda sõnul “juurdlema panna” selle üle, miks mina, inimene, olen parem pooliku sabaga kõutsist või “kodutu vanamehe paklas kriimust koerast?” Ja-jah, see on ikka mõtlemisaine küll. Ma juba tükk aega murran pead, kas ja miks olen ma parem köögis laiaks litsutud prussakast või hiirelõksu püütud süütust armsast suurte silmadega närilisest (lõksu panin ma muidugi ise üles – st käskisin mehel panna).
Kui jätta nüüd kõrvale teadmised loomadest ja loomakasvatusest (no ei ole mina karusloomakasvandustes kordagi kuulnud hullunud loomi ahastavalt ulumas ja erinevalt autorist tean, miks ja millal on vaja tibusid tappa), siis võiks ju tungida autori mängumaale ja küsida, kui palju kannatusi ja asjatut surma tekitab maastikuarhitekti tegevus, mis minu meelest on palju mõttetum toiming, kui toiduainete tootmine? Ah et kes seal surevad? No kindlasti pisikesed ja vähearmsad putukad, ussid, hiirepojad, konnad – rääkimata ülesjuuritavates taimedes, mis on ka muuseas elus.
Aga olgu. Räägime hoopis veenmisest ja mõjutamisest. Kui autori eesmärk oli mõjutada inimesi oma käitumist muutma, siis eksib ta peamiste mõjutamisprintsiipide vastu, mida kirjeldab mõjutamise guru Robert Cialdini.
Esiteks sarnasuse printsiip. Inimesed käituvad nii, nagu näevad/kuulevad/loevad lehest teisi tegemas. Kui me ajalehest loeme, et julmus loomade vastu on levinud, siis ei pea me oma isiklikku julmust eriti häbenema, sest kõik on ju sellised! Ebasoovitava käitumise muutmiseks tuleb rõhutada hoopis soovitavat käitumist – seda, et näiteks kümned tuhanded inimesed ei söö iial puuris peetavate kanade mune ja on vahetanud oma nahksaapad kummikute vastu (mida toodetakse vist taastumatust loodusvarast naftast?)
Teiseks ütleb Cialdini, et hirmutamine motiveerib tegitsema ainult siis, kui tegevuskava on selge ja teostatav. Vastasel juhul hirm halvab. Soovitus “korrakski juurelda” ei ole tegevuskava.
Isiklike näidete toomine suurendab veenvust. Neid ei leidnud ma ühtegi. Ma usun, et Karin Bachmann on taimetoitlane ja küllap söödab oma kassigi (kui tal see on) sojavalguga. (Sügaval südames ma kahtlustan, et loomaõiguslasi oleks meil märgatavalt vähem, kui supermarketite lookas juurviljalettide asemel tuleks neil talvel kodumaist kaalikat-kapsast närida ja oma kasvavaid lapsi vaid kaunviljaproteiinidega varustada).
Ja lõpuks – lihtsad ja lühikesed sõnumid on veenvamad kui paljusõnalised ja sisutihedad. Ega ma ei saanudki tegelikult aru, mis ta öelda tahtis. Aga oma kasukat kannan edasi. Juba puhtast trotsist. Ja soe on see ka.
Leidsin selle lehekülje muidugi juhuslikult. Vaatan, et Teil tekkis seoses looga väga palju küsimusi – arusaamatuks jääb, miks Te neid minult otse meilitsi ei küsinud, vaid omapäi interpreteerite. Igatahes, vastan neile meeleldi.
Nagu rubriikki ütleb, on tegemus arvamuslooga. Sõna-ja mõttevabadus meil on täitsa veel olemas. Eesmärk on nagu ikka – püüda näidata asju teise külje pealt, oma vaatevinklist. Nii, nagu Teil on oma, on minul oma. Postimehe rubriik on täiesti vaba – avalda arvamust ja see trükitakse.
Mis puutub sellesse, et kas keegi on parem või halvem – tundub, et Teil jäi mõte segaseks. Püüan selgitada Peter Singeri loomakaitseprintsiibi alusel: igaüks lugegu enese ja ainult enese eest. Ehk siis: minu ühe eest lugemine ei ole parem hiire ühe eest lugemisest. Asjaolu, et lõksu panija olete Teie ja et hiir on kahjur, ei muuda kedagi halvemaks ega paremaks, hea/halb kategooriates (kuigi inimesevabas looduses ei saagi selliselt kedagi võrrelda). Halvem vastavalt moraalinormidele saabki olla ainult inimene, kes saab käituda kas suuremeelselt või mitte. See, miks peaks olema suuremeelne, on igaühe enese sisemiste moraalireeglite küsimus – kui tekiks sarnane olukord inimeste vahel, oleks eetiline miinimum varnast võtta, loomade kohta on need meie antropotsentristlikud ühiskonnas paraku igaühe enda mõelda.
Kahtlemata toob maastikuarhitektuur nagu iga teinegi valdkond (künd, kaevamine, ehitamine, teerajamine, loomakasvatus jne) kaasa endaga kellegi surma. Seepärast tulebki toimida nii, et kahjustuks võimalikult väike ala, võimalikult vähesed asukad. Seda olen, käsi südamel, oma töös püüdnud alati järgida.
Veenmine ja mõjutamine – ma ei ole mõjutuskoolitaja ega püüa kellelegi omi vaatepunkte selgitada, mõeldes läbi konkreetseid strateegiaid. Kindlasti on see tulus, ei kahtle ja mingis muus kohas asendamatu. Kuid sellises, enese arvamuse väljendamise kontekstis, jääksin meeleldi enese väljendamise juurde ausal, st vahetul moel.
Ei, ma ei ole taimetoitlane, sest söön mune ja piima ja kala (olgu öeldud, maa-kraam). Liha ei söö, sest et olen nii otsustanud – ei taha toetada süsteemi, kuidas farmiloomi peetakse. Kui ma kasvataks ise loomi või teeks seda keegi mu sugulastest, siis ma sööksin, sest eelistan ausaid kaupu. Kuna Te olete zooloog, siis usun täiesti, et Teile käib see suhtumine üle mõistuse. Ja ega sellest ei olegi midagi, igaüks elagu, nagu õigeks peab.
Mul on kaks kassi, kes söövad kassitoitu (jah, ma hoian silma peal, kust see pärit on ja kas on aus kraam), püüavad vahel hiiri ja elavad üldse tavalist kassielu.
Kogu see temaatika on puhas väärtushinnangute küsimus ja enese rolli nägemine. Sa kas näed seda või mitte ja kuidas näed – nii lihtne see ongi.
Ma ei ole ekstremist, kes kasukate peale punast värvi valab, kuigi ma mõistan neid, kes seda teevad. Ma ei tea, kus kasvandustes Teie käinud olete – mina olen näinud just selliseid, nagu kirjeldasin. Aga eks valulävi ole ju ka erinev ja igaüks näeb asju erinevalt. Pealegi – kellegi teise kannatused tunduvad meile alati naeruväärsed ja kõnelemist mitte väärt olevad, arvas E.Cioran.
Soovin Teile kena uut aastat. Loodetavasti õnnestus midagi veidi selgitada. Kuigi – kui ei õnnestunud, ega sest midagi. Mina kirjutan ikka edasi ja Teile ei meeldi see ikka edasi. Nii ongi elu põnevam.
Lugupidamisega,
Karin Bachmann