Reede õhtul saime koos Mari-Liisiga tegelasteks loos, mis mulle taas kord meenutas seda, kui olulised on meie elus lõpetatud asjad. Olgu see lõpp siis õnnelik või mitte.

Olime teel koju äsjalõppenud koolituselt. Grupp oli olnud väga vahva, koolitus igati kordaläinud. Vaatamata tuisule ja lumesajule polnud nähtavus Tallinn-Tartu maanteel hull. Mari-Liis oli roolis ning vähem kui tunni pärast oleksime rõõmsalt kodus olnud. Kenasti enne pimeda saabumist.

Seniajani ei tea, kus me täpselt asusime, kui nägime teeservas lumevallis liikumist. Suur tume kogu. Koer. Lamab külili, kergitab veidi pead. Veidi kaugemal teepeenrast paistab mingi majalobudik.

Sõidame edasi, kuid mõnus meeleolu on kui käega pühitud. Koerad ei pikuta keset talve teeservas. Autolt löögi saanud, see oli sõnadetagi selge. Elus. Piinlev.

Sõidame, vaikime. “See võis olla selle sama maja koer”, ütleb Mari-Liis. “Jah, aga enne kui teda üldse otsima hakatakse… ja kas leitaksegi…” ei taha mina lauset lõpetada. Sõidame. Vaikime. Ma tean kindlalt, et see vilksamisi nähtud pilt jääb mind nüüd pikaks ajaks painama. Ma ei taha seda!

“Kuule, pöörame ringi, sõidame tagasi”, ütlen, ilma et ma tegelikult teaksin, kuidas seda tegu põhjendada või mida ette võtta. Kuid Mari-Liis ei küsi midagi. Tal on jalg piduripedaalil enne, kui ma jõuan lause lõpetada ning hetke pärast oleme juba tagasiteel. Mõned kilomeetrid, veel üks tagasipööre ja peatume koera juures, kes ei ole ennast vahepeal liigutanud. Segavereline noor koer, üsna suur. Verd ja otseseid vigastusi ei paista. Inimeste lähedust tajudes kergitab loom taas veidi pead ja haliseb. Maja näib pime ja mahajäetud, õu ja sissesõidutee lund täis tuisanud. Siiski, keegi liigub õues!

Mari-Liis lükkab ohutuled sisse ja jääb looma juurde, mina lippan läbi lumehangede elanikke otsima. Leian õuest poisivibaliku. Mitte päris juntsu enam, kuid noormeheks ka veel nimetada ei saaks. Nii 12 aastane umbes, näib et kerge arengupeetusega.

Räägin loo ära, et vigastatud loom tee peal ja et kas siit majast? Ei, ütleb poiss, selles majas koera pole. Aga ma tulen vaatama, äkki tean-tunnen? Tulebki. Vaatab koera ja sosistab kohkunult: “See on minu koer!”

Asume teda küsitlema. Ei, ta ei ela siin, vaid “mitte väga kaugel”. Ebamäärane viibe Tartu suunas. Jah, isa-ema on kodus. Ei, tal ei ole endal telefoni. Jah, isal on. Ei, ta ei tea isa telefoni numbrit. Aga siin majas elav tädi teab! Ta läheb küsib! Kas tal paberit on, et number üles kirjutada? Ei ole.

Mari-Liis jääb jälle koera juurde, meie lähme majja tagasi. Ainus elanik on seal vana naine, kes ruudulisest koolivihikust tõepoolest vajaliku telefoninumbri üles leiab. Helistan ise, sest laps on täielikus shokis. Õnneks isa vastab. Seletan olukorda kuidas suudan, vahepeal räägib pisaraid neelav poiss ka. Tundub, et kodus tuppa kinni pandud koer oli vabaks pääsenud ja oma sõbrale jälgi mööda järgi silganud. Oli ilmselt jõudnud peaaegu selle maja õueväravani, kuhu poiss külla tuli … aga mitte enam oma peremeheni.

Pärast mõningast segadust ja arusaamatust saadakse asjast lõpuks aru. Aitäh,  nad tulevad nüüd ise kohale, meie võime lahkuda.

Lähme teele tagasi. Laps kükitab maha ja silitab koera pead, loom niutsub vaikselt. Kas meie oleme nüüd oma osa teinud ja tõesti lähme ära, nagu isa soovitas?

“Ei tea, kas tal helkur on?” pomiseb Mari-Liis, “peaks talle andma”. Tõesti, juba hämardub. Tuisk jätkub ja maantee on reedeõhtuselt tiheda liiklusega. Keegi ei peatu ega aeglusta kiirustki. Jätta vigane loom ja laps niimoodi maantee äärde maha? Oodata? Kaua sel isal aega võib minna?

Asume uuesti poissi usutlema. Kas isal auto on? Ei ole. Aga naabritel olevat. Kui kaugel nad elavad? Jällegi “mitte väga kaugel”.

Ei saa see lugu meie jaoks niimoodi veel lõppeda. Mari-Liisi hästivarustatud autos on olemas termotekk. Upitame peni kuidagi tekile. Edasi on juba kergem teda autosse tõsta. Poisi käsutame tahaistmele ja sõit “mitte väga kaugele” algab. Juba teel olles helistan uuesti isale, et ärgu tulgu, tuleme ise.

Imekombel ei jäänud me täistuisanud külateel lumme kinni, jõudsime pea poisi koduni. Väike, kehvake maadligi maja. Vaesus vaatab õuest vastu. Kuid pererahvas tuleb joostes, toovad teise teki, kiirustavad looma sellele tõstma, ahastavad. On näha, et see koer on pereliige, temast hoolitakse väga.

Mari-Liis õpetab kiiresti, kuidas shokis looma soojas hoida. Mina panen südamele, et nad kohe loomakliinikusse läheksid. Rutulised tänusõnad, pikalt pole aega rääkida, koer tuleb tuppa viia.

Sõidame tagasi Tartu poole. Meie jaoks on lugu lõppenud. Lohutame teineteist vastastikku, et meie tegime, mis saime. Loom sai koju. Ja kui ta ka sureb, siis omas peres, mitte ei külmu teeservas surnuks. Ja võib-olla polegi asi väga hull.  Suuri vigastusi polnud näha, ehk oli lihtsalt shokis.

Kuid midagi kriibib. Sest päris lõppu me ei tea ega saagi teada. Mis sai edasi? Kas neil inimestel niipaljukest rahagi oli, et üldse arstiabi otsida? Kas nad auto leidsid? Kas koer jäi ellu?  Äkki oleks me siiski pidanud veel midagi tegema? Aga mida?