Foto:Marleen Valdmann

Alles üleeile nägin autoga sõites huvitavat pilti. Suur lumehang (või peaks ütlema poriglasuuriga hunnik?) tee ääres oli sulanud keskelt veidi õõnsaks. Turritas sõidutee ääres nagu mammutivõhk tuletamas meelde, et jää-aeg on kohe-kohe läbi saamas. Õõnsus oli aga lörtsist ja päikesepaistest saanud kaunistuseks purikad, need rippusid lausa maani. Iga järgmine auto kastis poripurikad üle mudavihmaga.  Istusin foori punase tule taga ja vaatasin seda mängu. Kole, räämas ja mudane tänavaäär tegi mul ilmselgelt meele heaks. Tajusin, kuidas ma igatsen muutust, isegi nii kõvasti, et poripurikad tundusid ilusad, mudavihm suurendas igatsust veelgi. Ja korraga sain aru, et mina enam ei usu sellesse, et inimesed ei taha muudatusi. Tahavad ja kuidas veel! Mõned muudatused on lausa nii oodatud, et iga väiksemgi märk sellest, et see on saabumas, teeb hinge ärevaks. Täna sõitsin uuesti sellest kohast mööda. Poripurikatest polnud enam jälgegi. Muigasin, kõik märgid näitavad, muutus on õige pea käes.