Ei, valdaval enamusel kindlasti ei ole. Aga miks üldse selline nali eestlaste seas levib? Eks ikka selleks, et märkida piire, eristuda ise ja eristada teisi rahvaid ja kultuure.

Multikultuursetes organisatsioonides ja meeskondades, mida meil järjest juurde tekib, on üsna sageli kuulda kurtmist koostööraskuste üle teistest kultuuridest pärit inimestega. “Nad on nii erinevad meist”, ütlevad eestlased ja toovad konkreetseid näiteid: hindust noormees, kes asetab vesteldes käe  eesti mehe reiele,  rootslane, kes kuidagi naljast aru ei saa või sakslane, kes ei räägi temast kaks hierarhia-astet madalamal oleva kolleegiga.

Mõtteviis “nemad on erinevad” on iseenesest jaburnaljakas. Me ju kurdame selle üle, et 8 miljardit inimest pole millegipärast samasugused, kui meie miljonikilluke. Võib-olla oleks arusaamatusi vähem, kui pööraksime vaatepunkti ja tunnistaksime endale, et hoopis meie erineme neist?  Et me kõik oleme miskitpidi erinevad? Ja et soomlasel on samavõrra õigus igatseda käsiraamatut: “Kuidas juhtida eestlast?” kui meil hankida soovitusi: “Kuidas juhtida lätlast?”

Julgen väita, et iga inimene, kes töötab koos teiste rahvustega, peaks olema kursis Geert ja Gert Jan Hofstede töödega. Eesti keeles on neilt ilmunud raamat “Kuidas mõista teisi kultuure”. Kasulikku lugemist leiab aga ka nende ametlikult kodulehelt ja paljudelt Hofstede kontseptsiooni interpreteerivatelt veebisaitidelt. Näiteks siit leiate võimaluse võrrelda kahte erinevat kultuuri ja saada graafilise kiirülevaate sellest, kuidas näiteks eestlased erinevad ameeriklastest, araablastest, norrakatest või kellest iganes 67 rahva hulgast.

Hofstede kirjeldab kultuure, kasutades kuut analüütilist dimensiooni: võimudistants, ebakindluse vältimine, individualism, maskuliinsus, pikaajaline orientatsioon ja nautimine vs ohjeldamine. Meie, eestlased, oleme võrreldes teiste kultuuridega märgatavalt pikaajalisema orientatsiooniga. See tähendab, et meie kultuurile on omane säästlikkus, püsivus ja praktiline meel püüdlemisel tulevikuhüvede suunas.  Meid edestavad selles osas vaid hiinlased, jaapanlased ja sakslased. Ja samas oleme väga madala nautlemisvõimega kultuur. Vaid albaanias ja egiptuses on inimesed veel rohkem ennast ohjeldavad. Ah jaa, lätlased ja leedukad on ka kesised nautlejad…

Minu jaoks on eriti huvi pakkuv ebakindluse vältimise dimensioon. Teadmatus selles osas, mida tulevik toob, on alati inimesi saatnud. Kuid mõned kultuurid tulevad selle teadmatusega paremini toime, kui teised.

Ebakindlus tekitab ärevust ning selle ärevusega toimetulemiseks on inimühiskond leidnud erinevaid viise. Igas ühiskonnas on need spetsiifilised. Toimetuleku viisid kantakse edasi läbi sotsiaalsete institutsioonide (perekond, kool, organisatsioonid) ning nad peegelduvad konkreetse ühiskonna liikmete väärtustes. Toimetulekuviisi juured on ebaratsionaalsed ning võivad viia näiteks kollektiivse käitumisteni ühes ühiskonnas, mis mõnede teiste ühiskondade liikmete jaoks tunduvad ebamõistlikud ja imelikud.
Termin ebakindluse vältimine (EKV) tuleneb R.M.Cyert ja J.G March’i raamatust „A Behavioral Theorey of the Firm“ (1963), kus autorid väitsid, et organisatsioonid väldivad ebakindlust kahel moel: esiteks tegeledes lühiajaliste, kiireloomuliste asjadega, mis selgelt alluvad kontrollile ja kus saadakse koheseid tulemusi; ja teiseks, luues endale kontrollitud keskkonda standardite, poliitikate, protseduurireeglite jms kaudu. Ühiskond kaitseb ennast ebakindluse vastu tehnoloogia, reeglite ja rituaalide abil.

Tehnoloogia (nt inimeste asendamine masinatega) loob lühiajalises plaanis ennustatavaid tulemusi, ent pikemaajaline mõju pole teada. Kuigi selline otsus võib näida ratsionaalne, peidab see ebaratsionaalseid väärtusvalikuid.

Reeglid aitavad vähendada ebakindlust, mis on seotud inimeste käitumisega. Head reeglid viivad soovitud käitumiseni, halvad reeglid mitte. Reeglite edukus sõltub reeglite tegijate ja reeglite järgijate väärtushinnangutest. Mida suurem on ühiskonna vajadus vältida ebakindlust, seda suurem on vajadus reeglite järgi.

Rituaalid omavad nii sosiaalset kui ka ebakindluse vältimise eesmärki. Ebakindluse vältimise rituaalid organisatsioonis on näiteks memode ja raportite kirjutamine ja säilitamine, raamatupidamine, planeerimis- ja kontrollisüsteemid, arvutisimulatsioonid ja ekspertide nimetamine. Ebakindluse vältimise vajadus organisatsioonis näitab ära laiemalt ka selle ühiskonna seisukoha ebakindluse vältimise osas.

Euroopa väärtuste uuringu 1981-82 tulemused näitasid, et  ühiskondades, kus vajadus ebakindluse vältimise järele on suur, on inimesed rohkem mures oma koduse elu pärast. Kõrgem ärevus tekitab rutakamat elutempot, ent ka rohkem energiakasutust, see omakorda tähendab rohkem sisemist vajadust olla toimekas.  Ühiskondades, kus on vajadus ebakindluse vältimise järgi suurem, on perekonna elu stressirikkam.  Vanemad käituvad emotsionaalsemalt, ka suhtumine noortesse on nõudlikum. Kõrgema EKV vajadusega ühiskondades vanemad inimesed mõistavad tõenäolisemalt hukka noorte käitumise ja ootavad kauem enne kui annavad vastutuse nende kätte. Ka traditsioonilised tööjaotused (meeste/naiste tööd) on seotud ebakindluse vältimise vajaduse määraga.

Kõrge EKV vajadusega ühiskondades oodatakse koolilt ja haridussüsteemilt struktuuri – määratud ained ja tunniplaanid, konkreetsed juhised, õigeid vastuseid saab olla vaid üks, õpetaja peab teadma kõiki vastuseid. Õpilased ootavad tasu täpsuse eest (madala EKV korral originaalsuse eest).

Kuid töösuhted on kõrgema EKV vajadusega ühiskondades stabiilsemad ning huvitaval kombel on neis ühiskondades rohkem eraettevõtjaid. Seletus võib olla, et  inimesed, kes on rahuolematud oma elu või demokraatia toimimisega, valivad eraettevõtluse.  Samas on uuendusi raskem ellu viia just kõrge EKV määraga ühiskonnas, ent kord juba aksepteeritud muutusi rakendatakse seal paremini.

Poliitikas tunnevad kõrge EKV riikide inimesed, et nad ei saa osaleda kohalike poliitiliste otsuste tegemisel. Sellest tulenevalt on ka inimeste huvi poliitika vastu väike, samuti osalevad selliste kultuuride inimesed vähem vabatahtlikutes organisatsioonides. Samas on otsuste vastuvõtmine kiirem just kõrge EKV määraga riikides. Madala EKV riikides saavad aktiivsed kodanikud sundida võimulolijaid arvestama kõiki huvigruppe, mis tõttu otsuse tegemine venib oluliselt.

Seadused on üks võimalus vähendada ebakindlust tuleviku osas, mis tõttu kõrgema EKV riikides on vajadus seaduste järgi suurem. Samas ei tähenda see, et  inimesed usaldaksid rohkem  õigussüsteemi. Hofstede väitel leidsid inimesed kõrgema EKV tasemega riikides sagedamini, et seadus on nende vastu ning ebaõiglast seadust võib ju rikkuda!

Kui nüüd võrrelda Eestit teistega, siis kõige raskem on meiesuguste “rehepappidega” toime tulla vist prantslastel, venelastel ja juutidel. Nende rahvaste EKV on väga kõrge ja meie suhteliselt keskmine EKV määr muudab meid nende jaoks ebausaldusväärseteks partneriteks. Samas inglaste ja rootslaste jaoks võime paista ülearugi reegleid ja rituaale armastavatena.

Raske on määratleda, millest on algupäraselt tingitud ühe või teise ühiskonna kõrge või madal ebakindluse vältimise vajaduse tase. Hofstede on leidnud mingeid seoseid  laiuskraadide ja kliimaga, ent need on vägagi juhuslikud ning nende põhjal järeldusi teha ei saa. Tõepärasem on, et ühiskonna EKV taset määravad faktorid pärinevad kaugest ajaloost esimeste riikide tekke ja arengu ajast.  Uurimused on näidanud, et EKV on osutunud suhteliselt püsivaks ajas.