Uudishimu tappis kassi. Seda väljendit olen viimasel ajal korduvalt kuulnud. Ja iga kord kontekstis, mis viitab, et inimesel, kes seda väljendit kasutab, pole halli aimu sellest, mida see lause tegelikult tähendab. Enamasti arvatakse, et tegu on uudishimuliku kassiga, kes sai seeläbi õnnetult otsa. Nii see ei ole. Kassi surma põhjustas hoopis inimese uudishimu.

Väljendi autoriks on Austria füüsik Erwin Rudolf Josef Alexander Schrödinger, siit ka mõiste “Schrödingeri kass”. Ja lugu ise illustreerib kvantmaailma omapära.

Tegemist on mõttelise katsega, kus kass topitakse kasti, milles on üks radioaktiivne aatom ja ampull sinihappega. Kui aatom laguneb, käivitab see mehhanismi, mis purustab ampulli ja surmab kassi. Kui aatom ei lagune, elab kass edasi. Pole võimalik teada, kumbapidi asi kulgeb.  Kvantteooriast lähtudes saab seega vaid nentida, et kass on üheaegselt surnud ja täiesti elus ning seda mõlemat 100%-lise tõenäosusega.

Selleks, et kassi olekut vahetu kaemusega määrata, tuleb kast avada. Ja siis võib juhtuda üks kahest – me leiame sealt surnud kassi, või siis elusa kassi.

Kui kass on surnud, siis on selles süüdi küll ainult kasti avanud inimene. Sest kui ta poleks kasti avanud, oleks kass endiselt 100% tõenäosusega elus (ja surnud).

Sellised raskestihoomatavad veidrused muutsid kvanfüüsika võidukäigu raskeks. Isegi Einstein ei suutnud taluda mõtet, et Jumal võinuks luua Universumi, milles on asju, mida ei saa eales teada.

Kõigest sellest ja muustki huvitavast (sh ühest teisest palju/vähe tuntud tegelasest – kaoseteooria ilma mõjutavast liblikast) soovitan lugeda Bill Brysoni raamatust “Kõiksuse lühiajalugu“.

See on teos, mis on kirjutatud nii lihtsalt ja huvitavalt, et isegi läbinisti humanitaarharitlane saab aru, kuidas maailm tegelikult ehitatud on