Selle postituse idee sain ma tegelikult Riinalt, kes rääkis, kuidas ta istudes 2,5 tundi mõnes vanas TÜ audikas 15 cm laiuse puupingi peal, saadab mõttes sooje tervitusi oma kontori Martel-toolidele ja Skype Herman Milleri toolidele. Ja et miks oh miks ei mõtle konverentside ja koosolekute korraldajad ometigi sellele, mille peal ja kuidas inimesed istuvad!

Eks neid toolivõrdlusi ole tehtud ja parimad mudelid on kindlasti teada, kuid olgem ausad – on ikka suur vahe, kas ühe tooli eest tuleb välja käia 400 või 10 000 krooni. Kuid ka väikese raha eest võib saada paremat või halvemat.

Siin pildi peal on ilmselt kõikidele koolitajatele, koolitujatele, konverentsi- ja koosolekupidajate vana tuttav – Harilik Klienditool (Sedes civicus vulgaris). Minu ellu kuulub see sama lahutamatult kui kana riisiga (koolitajate sunniviisiline rahvustoit).

Tõelise rahvatooli staatuse on see mööblitükk pälvinud ilmselt oma hea hinna/kvaliteedi suhtega. Odav, töökindel, talutava mugavusega ja hõlpsasti üksteise otsa torni laotav. Siiski, nimi juba ütleb, et tegemist on klienditooliga. Eeldatavasti ei istu kliendid 8 tundi ühe koha peal paigal?

Koolituste ja koosolekute tarbeks on seda tooli vahel rikastatud klapplauakesega, mis pakub lõputult tegutsemisrõõmu, kui püüda seda tööasendisse väänata. Kirjutada selle peal muidugi ei saa, ammugi veel sinna kohvitassi toetada. Aga “kuhu-mu-pastakas-nüüd-veeres?” mängu, mille sisse käib regulaarne toolialuse põranda kobamine, saab sellega hästi mängida.

Siiski ei tohiks väga viriseda, sest disainerid on suutnud palju hullemaid piinapinke kavandada. Näiteks see plastmassist küna peaks kandma mitte lihtsalt “klienditooli” vaid “kiiret lahkumist soodustava klienditooli” nime. Mõnes teenindusasutuses võib ju selle kasutamine olla isegi põhjendatud aga armsad seminariruumide rentijad – mida halba on teile küll teinud teie kliendid-seminaridel osalejad, et te neid nii ebainimlikult kohtlete?

Tõelise istumiselamuse osaliseks olen saanud Tartu Linnamuuseumi saalis. 18.sajandil ikka osati toole teha!

Seevastu iga kord, kui koolitan Veskisillal, mõtlen juba ette õudusega nendele logisevatele puust pukkidele, mida seal toolideks nimetatakse. Koolituspäev algab seal traditsiooniliselt kõikide toolide läbilogistamisega, et üles leida ja välja praakida need kõige ohtlikumad. Siis mõtled vahel tõesti igatsusega Trofee jahisaali puupinkide peale… Kuid mitte nende põdrasarvedest komponeeritud istmetele. Nende kasutamise nõks seisneb selles, et tuleb ennas sündsuse piires viimse võimaluseni riidest lahti koorida, ja siis riidehilpudega vooderdada kõik kohad, mis jäävad sinu selja ja tooli vahele. Vastasel juhul tungivad sarveotsad nii ribidesse, nimmepiirkonda kui abaluude vahele.

Minu unistuste koolitustool oleks midagi sellist – kuid ilmselt unistuseks see jääbki…

Kuidas on sinuga, on sul jagada tooli-elamusi, anda soovitusi või hoopis hoiatusi?