Kopenhaageni kliimafoorum on tõstnud keskkonnaga seonduvad teemad ka meie ajakirjanduse huviorbiiti. Globaalne soojenemine kogub hoogu sõltumata sellest, kas me peame selle protsessi käivitajateks inimest või mitte. Meie jaoks (seni veel) väheoluline teema võib juba lähiaastakümnetel paljude inimeste ja riikide jaoks olla elu ja surma küsimus. Ja siis ei jää sellest puutumata meiegi.

Vahest kohe nii aeglaselt, et hakkab kahju heast projektist, tema juhist ja inimestest/organisatsioonist, kellele euroraha peaks abiks olema organisatsiooni eesmärkide saavutamisel.

Eelmisel nädalal tuli ka minu kirjastusele pakkumine, kus erinevatel kirjastustel paluti pakkuda raamatuid kampaaniasse “Raamat kilohinnaga”.
Raamatusõpradel on tõesti käes hea aeg. Nii palju eestikeelset kirjandust pole eales varem saada olnud. Ja hinnad! Suurepäraseid raamatuid, mis veel mõni kuu tagasi maksid ligi 300 krooni, on täna võimalik osta paarikümne krooniga.

See parempoolne ja väiksem tegelane – tema on selle kahepealise kollektiivi karismaatik. Nunnu, ülisõbralik, energiline, kannatamatu, suhtlemisvalmis ja emotsionaalselt väljendusrikas. Iseloomu on tal üksjagu rohkem, kui ajumahtu…
Vasakpoolne on harilik tubli tööloom – valvab ja peab jahti, kannatab stoiliselt välja väikeste laste

Septembrikuus hakkavad kährikkoerad õhtuti mu maja ümber kolama. Söövad puude alla varisenud õunu ja ploome, tuhnivad kompostihunnikust kuivanud saiatükke ning noolivad koerte poolt kaussidesse jäänud söögiraasukesi.
Ära ajanud ma neid pole. Kes neid karjatada suudakski. Pealegi on sügisene kährik ennast nii rasva söönud, et joosta ta eriti ei jõua. Poeb heki alla peitu, ja kui taas [...]

Carl Sagan “Deemonitest vaevatud maailm. Teadus kui küünal pimeduses“. Ostsin selle raamatu mõned aastad tagasi juhuslikult, kui aja surnukslöömiseks uudistasin raamatupoe esoteerikaletti. Miks see suurepärane teadusfilosoofiline teos oli paigutatud riiulit jagama unenägudeseletajate ja “salateaduste” õpikutega on isegi mõistetav – pealkiri ju selline! (Irooniline oli asja juures aga see, et just pinnapealsuse ja mõttelageduse vastu astub [...]

Meedia on täis artikleid koondatud töötajatest ja soovitusi, kuidas toime tulla, kui sind on koondatud. Väga palju vähem on tähelepanu pööratud neile, kes koondamise läbi viivad – firmade omanikud, juhid ja personalitöötajad. Ometigi kannatavad ka nemad, sest töölt vabastamine on valulik protseduur mõlemale poolele.

Mida kauem on majandussurutis kestnud, seda rohkem olen hakanud mõtlema, et tõmblemine kokkuhoiu nimel hakkab muutuma kohati juba äärmuslikult naeruväärseks. Isegi nii, et mõnel juhul tundub laps pesuveega ammuilma välja visatud olevat.

Käisin tegemas ettekannet nõuandesüsteemi uuringu tulemustest. Olin päeva esimene esineja ja minu ettekanne läks kenasti. Saalis olid toredad, positiivselt meelestatud ja hea huumorisoonega inimesed. Oli puhas lust neile kõneleda. Minust järgmisele esinejale läks aga seesama tore ja sõbralik kuulajaskond õelalt kallale.

Klient soovis tellida arenguseminari juhtidele. Et parandada üksteisemõistmist, ühtlustada organisatsioonikultuuri ja rääkida väärtustest: “Just väärtustega ongi kõige suurem probleem. Need on kaduma läinud!”
Jajah, mõtlen mina endamisi. Praegune surutis, vahendite nappus, mure tuleviku pärast – eks see kõik