Muutused on vajalikud. Muutused on valusad. Valu on paratamatu. Kannatage valu ära.
Praegune aeg on valulik väga paljudele. Muutustega kaasnev valu on tõesti paratamatu. Iseasi, kas see valu peabki olema nii tugev?

Eelmises postituses kirjutasin sellest, et raha pole ainus asi, mis motiveerib inimesi tegevusele. Kogesime seda omal nahal, kui alustasime Tartu tööotsijate klubi organiseerimist.
Eranditult kõik inimesed, kelle poole abipalvega pöördusime, nõustusid otsekohe vabatahtlikena kaasa lööma. (Vaata palun linki klubi kodulehele ülal – nende nimed on seal kirjas).  Mitte keegi ei küsinud – palju maksate? Saime hoopis [...]

Lisan veel mõned soovitused personalijuhile või juhile töötajate vallandamisel. Masust tingitud koondamine ei ole ju ainus põhjus töötajast vabanemiseks. Eeldan siinjuures, et juriidiliselt on kõik korras, järgnevad soovitused on pigem selle kohta, kuidas seda teadet töötajale kommunikeerida.

Meedia on täis artikleid koondatud töötajatest ja soovitusi, kuidas toime tulla, kui sind on koondatud. Väga palju vähem on tähelepanu pööratud neile, kes koondamise läbi viivad – firmade omanikud, juhid ja personalitöötajad. Ometigi kannatavad ka nemad, sest töölt vabastamine on valulik protseduur mõlemale poolele.

Et maandada organisatsiooni lolliks koondamise riski, jälgige, et inimeste arv ja töö väheneks proportsionaalselt. Mitte nii, et tööd jääb vähemaks 2 inimese jagu, kulude kokkuhoiuks koondatakse aga 4. Paraku  ei ole sugugi lihtne alati aru saada, kui palju töö maht tegelikult – kui üldse? – väheneb. Ja milliseid (töö)ülesandeid inimesed TEGELIKULT täidavad?

Tänaseks on paljud ettevõtted jõudnud seisu, kus on juba tulnud või tuleb kohe hakata töötajaid koondama.
Mulle tundub, et enamasti alustatakse tugistruktuuridest ja koondatakse töötajad, kelle kohustused teised saavad suhteliselt lihtsalt üle võtta. Jääjate töökoormus küll kasvab, kuid mis teha, rasked ajad.