Leidsin oma arvuti virtuaalsahtleid koristades  loo, mille olin kirjutanud 2. septembril 2005.
See kirjatükk tundub värske ka täna, mil tööotsijatel on taas keerulised ajad. Võib-olla tuleb kellelegi tööotsingul kasuks pilguheit ühe personalijuhi mõtetesse ajal, mil ta püüab rohkem kui sajast kandidaadist ühte sobivat välja valida. (Tänase seisuga oleks kandidaate pigem 500).
Niisiis… kuidas hinnata noori?

Läbirääkimistel lükatakse tehniliselt sobivaid pakkumisi tagasi peamiselt kahel põhjusel:

Teine osapool on juba saanud parema pakkumise kuskilt mujalt
Teine osapool loodab saada paremat pakkumist kuskilt mujalt

Et vähendada  võimalust, et klient saab mujalt paremaid pakkumisi, kasutavad paljud läbirääkijad ajasurvet.

Sirvin ühte järjekordset hankekutset. Hoolikalt vormistatud, ridamisi nõudeid, piiranguid, kohustusi. Koolituse sisu on loetletud tsüklite ja moodulitena, üks pealkiri uhkem kui teine. Kahtlust ei teki hetkekski, et kõige selle läbinud koolitatav võiks saada tublimaks töötegijaks. Ainuke küsimus, mis  tekib on see, et mis küll on ajendanud just sellise teemade valiku.